Olen saanud veidi rahuneda ja olukorda seedida. Tegelikkuses polegi see olukord siin Berliinis nii hull. Näed, ära vägistatud pole ja surma pole ka saanud. Telefon alles, rahakott samuti. Noh, paar päeva tagasi ühel vanaproual nii hästi muidugi ei läinud – jäi meie silme all rahast, dokumentidest ja aastasest ühistraspordikaardist ilma (1 kuu hind on 81 euri muideks). Aga heei, varastamist on ju igal pool, kas pole? Igatahes dokumenti kaasas ei kanna ning kotti hoian käes tagurpidi. Noh, et lukk oleks minu poole ning oleks selgemini tunda, kui hakkan ilma jääma oma asjadest.

Endiselt olen täiesti vaimustuses põhimõttest, et toodete hinnad on odavamad, kui Eestis ning samas hinnatakse inimeste tööd-teenuseid kallimalt – täielik šoppaja unistus. Lihtsalt kunstküüned, -juuksed ja -ripsmed tuleb kodumaa tublidel tehnikutel lasta panna, sest nemad ju eriti raha ei küsi. Lisaks on pühapäev perepäev. Ei, see ei tähenda lihtsalt hommikusi pannkooke ning siis tööle minekut. See tähendab seda, et pühapäeval päriselt ollakse perega. Päriselt puhatakse. Kaubamajad ja toidupoed on kinni. Vaid avatud kohvikuid ning pagariärisid võib kohata.

img_5123Vaatamisväärsusi on siin palju. Töö tõttu väga palju veel külastada pole jõudnud, kuid mõned muuseumid ja Spandau kindluse jalutasime läbi. Spandau, mis on vanem, kui Berliin (mis nüüdseks siiski Berliiniga kokku kasvanud) oma vanalinna osaga ei hiilga. Isegi meie koduümbruses on huvitavamad majad erinevate kujude ja arhidektuuriga. Eks muidugi pommitamised on oma jälje jätnud. Ajaloomuuseumist saime teada, et kõige huvitavamad majad on säilinud vaid seetõttu, et enne pommitamist need kujukesed ja muud iluefektid viidi selleks ajaks varju.

Jah, tuleb tunnistada, et ka šoppamine on võtnud oma aja. Ikkagist naine.

Trenniga on kehvad lood. Oleme uurinud erinevaid spordiklubisid. Tahtsime crossfiti minna, kuid sealne 10 korra kaart maksab üle 200 euro. Tavaliste spordiklubide kuukaartide hinnad jäävad 120-200 vahele. Natuke palju vaeste praktikantide jaoks. Leidsime ka odavama variandi – 15 euri kuu ning 29 euri ühekordne liitumistasu. Ideaalne, kas pole? Jah, ainuke asi, et selleks on aastast liitumist vaja ja kohalikku pangakaarti. Muud võimalust pole. Endiselt tiksub mõte jooksmas käimisest, kuid pole veel suutnud välja mõelda, mida ülemusele öelda. Noh, et varem töölt ära saada, et päevavalges saaks joostud. Nii seeditud see asi veel pole, et julgeks pimedas nina õue pista.

Seega olengi hetkel piirdunud oma toas kõhulihaste ja paari teise harjutuse ähkimise ja puhkimisega tuharale, kätele ja õlgadele. Noh, olen püüdnud hästi vaikselt teha, et toanaabrid valesti ei mõistaks mu tegevust ja häälitsusi. Naha saab märjaks küll.

Tegelikult on siin mugav elu. Meikima ei pea, ilusti riides käima ei pea. Parim variant ongi tennised (või veel tervislikum – jooksubotased), koduaia püksid ning 10 eurone dressikas. Ja olgem ausad, mida hallim ja koledam sa välja näed, seda parem. Eelkõige metroos liigeldes. Pole ju paha, arvestades, et feng shui järgi on üks selle aasta värvidest hall. Loodan, et see riietumistiil harjumuseks ei saa. Muidu jäängi vanatüdrukuks.

Halli teemal jätkates. Ilmad on siin mõnusad. Ilmselt soojem, kui Eestis. Täna näitas 10 kraadi sooja ning eelnevalt paistis mitu päeva ka päike. Saime isegi korraks põsed päikse poole pöörata ja D-vitamiini ammutada. Täna on samas kallanud nagu oavarrest. Ühtlaselt hall. Kuigi isegi siis tundus hommikune jalutuskäik äärmiselt mõnus. Soe vihm ei tee ju halba. Kui siis soengule (millele siiin olles rõhku pöörata pole nii kui nii hea).

Nagu ühes eelmise postituse tagasisidest lugeda sai, et minul, kui kassipojal hakkavad silmad avanema. Noh, võta sa nüüd kinni, kas hakkavad? Äkki inimene harjubki kõigega? Äkki ongi lihtsam pigistada silmad uuesti kinni ja isegi tugevamini. Juba lapsepõlves sai mängitud ju peitust nii, et seistes keset tuba ning pannes käed silmade ette. Tundus turvaline küll.. vähemasti selle hetkeni, kui “sind üles leiti”. Ehk selles mängus olen selleks ajaks tagasi kodumaal. Kuid kas see on piisavalt turvaline koht?